Sõites alla Pileneeni Goas
Minu äratus läks välja kell 4:45, et lahkuda Goa reisilt. Me olime eelmisel õhtul auto oma pagasiga kokku pakkinud ja kõik, mis alles oli, võttis tee jaoks toitu ja meie hambaharjad! Kummutasime kuuma teed, haarasime kaasas olnud kolbist ja tassidest ning seisime ja ütlesime enne pikka teekonda palve. Üksteist tundi on pikk autosõit, kuid meile meeldib sõidukiga alla minna, kuna käime seal kodutalus tööl, ja tegelikult pole puhkus just palju.

Maja on tõenäoliselt 300 aastat vana ja selles on näha põlvkondi, kus Furtado kasvab ja turgutab. Seal sündis mu vanaisa ja otsustasin oma varandust muuta, haarates võimaluse lahkuda Aafrikasse ja seal tööle raamatupidajana. Mulle öeldi, et ta õpetas ka muusikat ja abiellus seal viibimise ajal Mombasast tõeliselt ilusa ja rikka naisega.

Ta ei unustanud kunagi oma juuri, kuid tuli Goa asemel tagasi Bangaloresse ja ehitas oma varandusega perele Bangalores perekodu koos teise maja, mille ta üüris. Ta läks tagasi ja ehitas Goasse kodukohta, pannes rikka mehe ülaosa, mida mu isa kogu südamest armastas.

Selle armastuse andis ta meile lastele üle ja lubas meil pärast tema möödumist seda hoolitseda. Neli kolm õde, kes on mu vanaisale ja isale tänulikud, et nad muutsid varanduse paremaks, maksavad selle säilitamise eest. Õed-vennad, kes seda ei tee, ja nad murdsid antud lubadusi ning kunagi tuleks kätte maksta.

Ja me läheme oma kulul alla ja võitleme tulekahju meie käsutuses olevate väikeste vahenditega. Maksame kogu teemaksu, mis ulatub tuhandete kaupa. Ka bensiin on teine ​​kulu ja meie auto kulumine. Aga läheme, sest lubasime isale.

Istun oma kotiga süles ja iga nii mitme kilomeetri tagant on teemaksuvärav, kust pean maksma teemaksuna 85–65 dollarit. See on lõputu maksmine ja ma teen ainult muudatuste kontrollimist ja väljamaksmist igal väraval, andes juhile ega kaassõitjale võimaluse seda maha jätta. Kuid see on oma hinda väärt, kuna teed on peaaegu ideaalsed.

Autojuht, kes on minu abikaasa, hakkab väsima. Olen teda kohvi ja keedetud munade ning juustuvõileibadega maitsestanud, kuid ta vajab puhkust. Nii et ta pöördub teeäärsesse puhkekeskusesse, et minna sisse, kus on vaja kohvi ja puhast tualetti kasutada.

Varsti on aeg tagasi kolida filtrikohviga autosse ja olemegi väljas. Me läbime imelist musta mulda, milles kasvab puuvill. Möödame korjajaid, pea, mis on kaetud keeva kuuma päikesega, korjame ja kogume selja riidest troppidesse.

Varsti ilmuvad CHitradurga kaunid tuulikud, nende käed tiirlevad lahes kuumuses. Üles ja alla küngastel, kus nad seisavad, raputades söeenergia asemel tuuleenergiat võrgu jaoks. Vaeva näen, kas nad on Suzlon või Vestas, nende tuulikute peavalmistajad. Need tuulikud on nende ümbruse vaeseid külasid valgustanud valgusega, mida neil sajandeid keelati.

Selle asemel, et Hubli järel tasulist väravat Karwari poole suunata, võtame uue tee Rampurasse. Advokaadisõber ütles meile, et see marsruut lõikab paar kilomeetrit. Kõik, mis leevendab meie selga ja väsinud silmi. Jõuame raudteeülesõiduni ja õnneks on värav avatud. Radade ületamise kaldusel seiske aga lastel tiigilehtedest valmistatud kääridega, täis küps Kantas. Veeretan oma aknast alla ja lükkan kümme ruupiat, mida väike poiss küsib, ja kogun mu pätsi. Pool tundi chompisin, pesemata Kantas võttis künkad maha, ikka värskena, kusjuures dik ikka tuli neist välja. Tõenäoliselt on need valinud määrdunud väikeste sõrmede abil, kuid mul on sellega kõik korras.

Ületame rajad ja leiame järsku ghati lõigust, kus auto hakkab paksu metsaga küngastest üles punuma, õitsevate soola- ja tiikpuudega, mis kõik on kaetud papagoiroheliste, uute lehtedega. Nende vahel on Laburnumi kuldpursked või Gulmohuri tuline punane. Ja tsikaadid on hakanud oma koori lõunase päikese käes.





Video Juhiseid: Gert Kams ja Kalev Kruus. Betsafe podcast #10 (Märts 2024).