Ülivalve ja autismi vanem

• Aprill 18, 2024

Eelmisel suvel kohtusin sõbraga, keda polnud aastaid näinud. Ta juhib professionaalseid esinejaid ja on esindanud autistide ringkonnas hästi tuntud esinejat. Ehkki ta on juba aastaid olnud kõnelejaga ühenduses, tunnistas ta, et tema arusaam autismist on üsna piiratud. Alustasime minu tähelepanekute arutamist professionaalselt ja lapsevanemana. Olen kogenud autismi faktide ja arvude selgitamisel. Saan rääkida sümptomitest, sümptomitest, ravist ja uuringutest ning autismispektri häiretega (ASD) perede toetamise olulisusest.

Mu isikliku teekonna arutamine on muidugi vähem must-valge ja lõpuks kujunes kerge vestlus emotsionaalseks kokkuvõtteks tollal peaaegu 13-aastasest ajast. Mu sõber ei tahtnud lihtsalt teada 'lihtsat' kraami. Ta on sama võimeline kasutama otsingumootorit kui keegi teine. Ta esitas sügavaid isiklikke küsimusi autismispektriga kellegi juures elamise kohta. Mu poeg ja mu pere on olnud tõesti heas kohas. Ammu enne diagnoosi ja kaua pärast seda ei saanud seda öelda. Me käsitlesime valu, kaotust, kahetsust, ärevust, hirmu ja pettumust, nagu ka kõiki vanemaid, kellel on ASD-ga laps. Õppisin toetuda meie autismikogukonnale ja sõpradele, kes saavad tõeliselt aru, mis tunne on mu kingades kõndida. Annan endast parima, et harida neid, kes seda ei tee. Püüan mõistmist ja aktsepteerimist ning seda, et kõik, kellel on ASD, tunneksid end omaks võetud ja volitatuna.

Hoolimata kõigist positiivsetest on mu peas alati kuskil kõlav, näriv hääl. Aga tagasilöögid? Mis saab, kui tänapäeval koolis midagi juhtub? Mis juhtub, kui keegi mõistab tema kavatsusi valesti ja on vaenulik ning reageerib eitavalt? Kas ta saab keskkoolis hakkama? Kolledž? Kas tema ärevus paneb teda tegutsema viisil, mis jätab tema ambitsioonid jäädavalt kõrvale? Kas ta leiab kunagi kellegi, kes abielluks, võtaks vastu ja võtaks oma veidrused omaks ning näeks hämmastavat inimest, keda ma tean? Kas tal on sõpru, head tööd, lapsi, rahu ja kogukond, kes peab tema Aspergeri jooni terve inimese tükkideks, kes väärib samu võimalusi ja armastust kui keegi teine? Mida ta praegu teeb? Kas ta on ohutu? Kas ta on õnnelik? Kas ta teab tulla minu juurde, kui tal on mingi probleem?

Seejärel kasutas mu sõber sõna, mida ma polnud oma tunnetele kunagi külge pannud ... hüpervalvsus. Ta selgitas, et ta saab aru, kuidas mul on hoolimata sellest, kui positiivselt ma sel ajal tunnen, alati suurenenud ettevaatlikkust ja ärevust. Vau. Ta mitte ainult ei saanud seda, vaid pakkis mu tunded sõna, mida ma polnud kunagi kaalunud. Ülivalve. Jah. Tunne, nagu oleksite alati valvas, ootaksite alati midagi halba, sest kogemus on näidanud, et liiga palju kordi on see nii. Sel hetkel oli mul kaks vastandlikku tunnet. Tundsin end valideerituna, justkui oleks mu varjatud hirmudel täielik mõte, isegi inimesele, kes ei saanud päriselt aru, mis tunne oli minu elu elada. Samuti tundsin, et mind oleks löödud soolestikku. Sõna ise on nii negatiivne. Hüpervalvel olemine tähendab valvsust, kuid peab olema liiga tundlik ohtude suhtes ja pideva ärevuse suhtes. Noh ... jah.

Pärast seda vestlust olen seda sõna, hüpervalvsust, mitu korda mõelnud. Olen seda sõna kasutanud aruteludes teiste vanematega. Püüan seda sageli kaasata ASD-ga lapsevanemaks või iga erivajadusega lapse aruteludesse. Ma pole kindel, et olen täiesti leppinud sellega, et see on tervislik eluviis, ehkki see on minu igapäevase elu realistlik väljendus. Kui mu ärevus ja hirm hiilivad, proovin mõelda, kuidas hüpervalvsusest võib saada pigem tegevuse katalüsaator kui lüüasaamise vastane. Kui vajadus on leiutamise emadus, siis võib-olla propageerimise ema on hüpervalve? Aeg (ja kannatlikkus) näitavad.

Video Juhiseid: Tere, Teile on Telegram! 12: Lastekaitsest ehk kuidas vanaemalt lapsed võeti ja 2. osa 9/11-st (Aprill 2024).