Kas see elab või ravib?
Mul oli hiljuti vestlus ühe teise täiskasvanuga, mida ka lapsena väärkoheldi. Rääkisime võimalikest õudusunenägudest, samuti tundsime tekkivate võimsate emotsioonide üle, kui meenutame valusaid mälestusi. See inimene ütles, et ta tundis, et selle kaudu töötlemine oli sama, mis sellel elamine. Ta leidis, et kuna me ei saa juhtunut muuta, miks peaksime selle üle mõtlema või sellele elama jääma?

Huvitaval kombel ei ole ma selle inimesega nõus. Huvitav, miks peetakse seda elavaks, kui me laste väärkohtlemise üleelanutena tahame lihtsalt otsida abi nende mälestuste, tagasilöökide, õudusunenägude ja emotsioonide kohta, mis meil on ja tunneme. Ta ei ole ainus inimene, kellega olen rääkinud, kes on laste väärkohtlemist talunud ja arvab, et ta elab sellel, kui tahame abi väärkohtlemisest paranemiseks. On neid, kes usuvad, et kui tahame sellest isegi lühikest aega rääkida, siis elame selle peal.

Kui mõelda sõnale elama, usun, et sellel võib olla väga negatiivne varjund, eriti kui seda kasutatakse selles kontekstis. Millegi nimel elamine tähendab minu arvates kogu tähelepanu täielikku keskendumist sellele, mida mõtleme. See tähendab, et me ei suuda mõelda millelegi muule, vaid kuritarvitamisele, mille läbi oleme kannatanud. Öelda, et me laste väärkohtlemise üleelanutena elame kannatanud väärkohtlemises, tähendab see, et oleme sisuliselt ummikus ja me ei leia sellest väljapääsu. See, et otsustame oma protsessi kaudu abi saada, ei tähenda, et see on kõik, mille üle mõtleme. Minu arvates tähendab see, et me suhtume kannatanud väärkohtlemisest paranemisse tõsiselt ja tahame olla emotsionaalselt vabad.

Usun, et abi otsimine kõige varasema kuritarvitamisega seotud asjade töötlemiseks on alustada tervenemise teekonda. Ellujäänul on abi saamiseks vaja tohutult palju julgust. Meie lapsepõlve saladuste jagamise otsust pole lihtne teha. Selle põhjuseks on see, et see segab kahtlemata läbi emotsioonid, mille oleme aastaid sisestanud. Veelgi enam, tervenemisprotsessi alustamise otsuse vastuvõtmisel kulub selle kõigega toimetulemiseks palju jõudu. Lõppude lõpuks on mälestused, välklambid ja õudusunenäod tohutult kurnavad, et neid läbi töötada, ning võivad olla ka hirmutavad ja vaevavad.

Tõsi, me ei saa oma minevikus toimunut muuta. Me ei saa õigel ajal tagasi minna ja kustutada kannatanud kuritarvitused. Samuti ei saa me muuta oma elusolevate vägivallatsejate käitumist ja tegevust. See ei tähenda aga, et peaksime sellest lihtsalt loobuma ja sellega leppima. Me ei saa oma varasema kuritarvitamise pärast tõeliselt paranema hakata, enne kui puutume kokku ja vallutame need valusad mälestused ja emotsioonid.

Laste väärkohtlemisest üle elanud isikul ei tohiks olla põhjust tunda häbi või süüd oma otsuses ravida. Vastupidi, neid tuleks kiita nende julguse ja jõu eest, töötades uue ja parema elu nimel, mis on täidetud rahu, rõõmu ja mõjuvõimuga.

Video Juhiseid: How Bacteria Rule Over Your Body – The Microbiome (Märts 2024).