Olles renessansi kunstnik

• Mai 14, 2024

Renessansiajastu kunstnikuks saamine erines tänapäevasest saamisest palju. Kui keegi tahtis 15. sajandil kunstnikuks saada, pidi ta õppima meistrikunstnikuks. See kestaks seni, kuni meister ja gild otsustasid, et nad on valmis omaette olema. Sel ajal, eriti Itaalias Firenzes, juhtis gild peaaegu igasugust kaubandust või kutseala. Seal olid gildid kunstnikele, maalikunstnikele, skulptoritele ja paljudele teistele.

Õpipoisina oleks inimene põhimõtteliselt meistrikunsti ori. Igal kunstnikul oli töötuba. Igas töökojas töötas arvukalt praktikante. Need praktikandid peaksid hakkama tegema selliseid mentaalseid töid nagu tõmbamine, korralduste tegemine, pühkimine ja võib-olla puitpaneelide ettevalmistamine meistri maalimiseks. Seejärel liiguvad nad redelist üles ja neil lastakse lihvida ja pigmente värvideks segada. Lõpuks, kui nad on mõnda talenti üles näidanud, võib meistrikunstnik lubada neil teda abistada mõnel tema komisjonil.

Paljud renessansiajas tehtud ja teatud kunstnikule omistatud teosed olid osaliselt tema õpipoiste töökoja loodud. Mõnda päeva tööd ei pruukinud kunstnik tegelikult üldse teha. See on ka põhjus, miks enamik kunstnikke tegi tööd, mis vähemalt oma karjääri alguses sarnanes suuresti kunstnikuga, kellele nad olid praktikandid. Kõik õpipoisina tehtud tööd pidid välja nägema kunstnike enda tööd ja olema sellest eristamatud.

Renessansi ajal ei loonud kunstnikud seda, mis neid inspireeris. Neil olid patroonid ehk toetajad, kes rahastasid nende töid ja otsustasid seda tehes, mis on maalitud. Religioossed tööd olid valdav tellitud maalimistüüp. Enamikul jõukatest patroonidest olid ka omandis oma kabelid ja nad tellisid altarimaale. Need on tavaliselt suured paneelitööd, mis pandi altari ette. Neid rikkaid patroone taheti nende usuteoste tegemise eest tunnustada nende heade tööde eest ja muutumatutel oli oma olemuselt selle teose sisse seatud. Paljude tollaste teoste patroon oli kujutatud stseenis kõrvalseisjana näidatud. Hiljem, sel perioodil, said portreed populaarseks. Rikastel patroonidel oleks abielus tehtud portreesid. Sellest perioodist on säilinud palju portreesid.

Enamik kunstnikke koliks linnast linna sõltuvalt sellest, kes oli nende patroon. Enamikul tollastest suurmeistritest oli ühel hetkel oma karjääris paavst patroon. Kui see juhtus, elaksid nad Roomas ja loovad kõik, mida paavst tellis. Kuna paavstid olid pühendunud oma rikkuse suurendamisele ja enese surematuks tegemisele, olid enamikul tehtud portreed. Neil oli ka suuri teoseid loodud. Kui mõtleme renessansi suurmeistritele, tuleb meelde kolm nime, Leonardo, Michelangelo ja Raphael. Kõik need suured mehed olid korraga kiriku teenistuses.

Enamik renessansi kunstnikke polnud ainult maalijad. Paljud olid skulptorid, insenerid, arhitektid ja palju muud. Leonardo da Vinci pidas patroonide jaoks brošüüri, milles loetleti kolmkümmend kuus erinevat teenust, mida ta pakkus. Renessansi kunstnikud olid tõeliselt paljude käsitöömeistrite meistrid ja suured kunstnikud pidasid ühiskondlikku seisundit kaugelt üle tavaliste käsitööliste oma.

Video Juhiseid: Eesti Laul 2018 - “Verona” renessanssi võtmes (Mai 2024).