Ilu varemetes

• Mai 18, 2024

Talvistel päikesekiirtel piisab hommikusest udust helendava valge kumaga. Allpool külmunud jõgi paistab nagu tumeda valguse paeltega läbi lastud kvartsõmblus. Kalda kohal harjasid mustad külmunud männid, igal nõelal teemantidega jäätunud. See võtab mu hinge ära.

Kuidas saab „korruptsiooni all oleva” oigav looming olla nii lubamatult ilus? Kuidas saab talv - surma-, ohu- ja pimeduseaeg siin põhjas - olla nii läikiv? See on Jumala auks.

Meile lubatakse uut maad. Mõelge sellele - kui nüüd näeme vaid Jumala algupärase loodu purunenud jäänuseid, needuse poolt rikutud ja järk-järgult hävitatud meie laastava tähelepanuta jätmise eest Jumala käsku olla maavalitsejad -, siis mu süda surub igatsusega näha seda rikkumata, uuendatud kujuteldamatu hiilgus.

Maa nagu me teame, on see südantlõhestav ilu ja valu sulandumine. Mõned planeedi iludused, mis mind kõige rohkem liigutavad, näivad tõepoolest kadunud olevat. Rohelised lehed on küll armsad, kuid surevate lehtede kuld ja sarlak on suurepärased. Lumehelbe või porikaare õrn täiuslikkus on seda eriti oivaline, sest olen teadlik, kui mööduv see on. Vaatan raevukalt päikeseloojangut, ahne, et jäädvustada selle ilu oma mõtetes enne, kui see tumeneb. Kaunid mäestikud räägivad vägivaldsest murrangust. Isegi pärlid tekivad nende austrite pideva ärrituse hinnaga ja teemandid tekivad muljumissurve ja kuumuse käes pimedas sügavuses.

Inimese looming on ka kaotusterohke. Rachmaninoffi kontsert on vägivaldne, kuid selle traagiline ilu paneb kuulajat nutma. Mehed kaevavad hoolikalt lahti meie kauge mineviku imelised skulptuurid ja panid nad üles imetlema nende graatsilise ilu purustatud ja lõhutud jäänuseid. Mu süda valutab Rembrandti maalil valguse käes, kuid lõuendil ja teemal on nii palju pimedat.

Mul on võimatu haarata ideed valgust ilma pimeduseta, ilu ilma korruptsioonita, elu ilma surmata. Kuid ma üritan nende mõtetega ajus pidevalt siluda, kuna ma tean, et need on tõelised ja määratlevad minu tuleviku, ning seetõttu, et vaatan aeg-ajalt vaid pilku nende reaalsusesse.
Ma ei oota mitte ainult ilustamata ilumaailma, vaid igatsen päeva, mil ka minul ei jääks needuse jäänuseid. Jumal pühib mu silmist kõik pisarad ja kõik õelad mõtted ning enam ei ole surma ega kurbust ega nuttu. Valu, kaotus, pimedus ja korruptsioon kaovad igaveseks ajaks ning nende asemel on rõõm, armastus, au ja valgus. Isegi siis tulge Issand Jeesus.


Nutt
Kui
Ma arvan, et nutan asju.
Kui ma muusikat kuulan, siis nutan.
Ma nutan, vaadates fotosid,
Ma tilgutan pisaraid oma raamatute lehtedele.
Mu palvetamine seguneb nutuga -
Mu süda valutab, haarasin
Tihedalt igatsusega selle kauge riigi järele,
See armas väljavalitu.
Ma nutan, et oleksin siit ära läinud, Reali.

Kunagi on pisarad lihtsalt pinna all
Minu meeldivast elust
Alustades ootamatult hulkuvast rõõmust, võimaliku tulega, äkilisest teravast haletsusest.
Ma elan oma armsat elu
Hämaruses - hiilguse eest looritatud
Kuid pimestatud nüüd ja siis
Kerge läbi pisarate läbistades - see tähendab rebenenud kohti
Ja pisarate kaudu - see tähendab nutt.

LeeAnn Bonds 2003

Video Juhiseid: Fotograaf Gitta Veber (Happy Days Fotod) pildistab modelli Toomkiriku varemetes.mpg (Mai 2024).