Õuduskirjanduse määratlemine

• Aprill 28, 2024

Mis siis ikkagi õuduskirjandus on? Encarta veebentsüklopeedia loetleb mõiste „õudus” neli määratlust:

1. intensiivne hirm või šokk;
2. intensiivne vastumeelsus või nördimus;
3. midagi, mis põhjustab õudust;
4. Midagi ebameeldivat.

Õuduskirjanduse määratlemisel tuleb arvestada individuaalsete ja kultuuriliste kontekstide ning ettekujutustega. Näiteks üks lugeja võib klounide mõjul kihistuda. Selle inimese jaoks võib hirmu tekitada vähimgi soovitus tsirkuse või mõne muu seade kohta, kus keegi kingib valgele meigile verele punase naeratuse, mis on määrdunud üle kahvatu kruusi. Tõepoolest, sellise inimese jaoks võib laste nautimiseks mõeldud klounaraamat põhjustada häirivaid õudusunenägusid.

Õuduskirjandus võib iga lugeja / kultuuri puhul erineda ja selle võib määratleda iseloomu, olukorra, keskkonna ja paljude muude tegurite tajumise aspekte arvestades. Õuduskirjanduse määratlemisel tuleb arvestada paljude asjadega, millest mõned võib siin loetleda: mineviku- või traumeerivad kogemused, arvamus ja ettekujutus, foobiad ja alateadvus. See jätab õuduskirjanduse määratlemisele või ülevaatamisele (ja ka teatavateks raskusteks) avatult paljude võimaluste. Mis mind hirmutab, võib olla midagi, mida peate lõbusaks - mis on teile hirmutav, ei pruugi olla hirm kellegi teise jaoks.

Ehkki universaalse õuduskirjanduse määratluse väljatöötamine on väljakutse, on paljud autorid leidnud edu laiaulatusliku hirmu ja paranoiaga tutvumisel. Autoritel, kes jäävad õuduskirjanduse maailmas silmapaistvaks jõuks, on palju teadmisi teatud ühiskonna kollektiivsetest hirmudest. Lood, mis põhinevad maailmalõpul, nagu me seda tunneme (alates Stephen Kingi eeposest “Stand” kuni Ray Bradbury väikese meistriteoseni “Seal tulevad pehmed vihmad”) kipuvad lööma suuremahulise publiku psühholoogilist närvi, nagu ka seletamatu nähtuse, mõrvade, eraldatuse ja surma subjektid (kui nimetada vaid väikest väikest). Ometi on palju neid, keda sellised asjad häirivad, ja kuigi nad võivad neid lugusid meelelahutuslikuks pidada, ei leia neist midagi tõeliselt hirmutavat ega “õudust tekitavat”. Vaieldamatult on enamikul meist mingi hirm ja eesseisva õuduskirjanduse maastik on avatud autoritele ja kunstnikele, kes saavad neid varjatud hirme tuvastada ja neid ära kasutada.