Talvine jalutuskäik vaimule

• Aprill 29, 2024

Väljast sisse astudes on vaikne hommik. Mind võtab omaks reip, värske õhk ja näen oma hinge auru. Hetkega olen kosunud ja ärganud. Põnevusega mähkin oma salli paremini kaela ümber ja kohandan kindaid. Alustan oma jalutuskäiku ja kuulen, kuidas lumi krigiseb jalga lastud jalgade all. Tunnen end täiesti üksinda, kuni väike pruun jänes hüppab põõsa alla peitu. Jalutan tuttava raja poole, mis muutub iga aastaajaga silmnähtavalt.

Uue lume tekk on selle piirkonna üsna pidulikuks teinud. Maapind on kaetud valge värviga, kus mitte ühtegi pruuni mulda pole näha. Tundub, et paljad puud on nende tumedatele okstele värvitud valge kattega, nende tihedad lehepungad magavad külma käes. Igihaljad taimed on elegantselt kohevas lumes riietatud ja ma näen, kuidas pisikesed linnud puudest sisse ja välja liikudes nõeltuvatest okstest sisse ja välja libisevad. See on nüüd nende ainus varjupaik ja linnud valmistuvad toidu otsimiseks lendama.

Edasi kaevab orav tammetõrusid, mille ta enne tormi varjas. Armas kuldnokk tõstab pea minu jälgedes kõlama ja järgmisel hetkel hüppab ta eemale, et meie vahel vahemaa teha. Tema lahkumisel näen, et temaga ühinevad veel mõned hirved, põhjustades üsna reketi ja vilkudes nende valgeid sabasid minnes. Nende ilu ja arm peatavad mind hetkeks mu jälgedes, kui jälgin, kuidas nad kaovad. Imestan vaatepilti ja kõnnin siis jälle edasi.

Jätkan ja naudin seda päeva tervitades linnulaulu kõla. Kibuvits istub suure kivi peal, närides hommikusööki. Mind tõmbab mööda metsatukka läbiva oja tuttava heli suunas. Tume oja on silmatorkav vaatepilt, mis asub lumises valges maastikus. Liikuvad veega piirnevatele kividele säravad jääpurikad. Vesi teeb oma meeldivat muusikat, kui tormab teekonna ajal üle arvukate suurte ja väikeste kivide. Rasvane ja kohev pesukaru niristab mu lähenemisel minema. Leian rändraua, millel korraks istuda, et neelata rahulikke vaatamisväärsusi ja helisid. Sulen silmad ja tunnen sügavat rahu. Olen rahustatud.

Olen üksi, aga siis jälle mitte. Minu ümber on elu ja liikumine, isegi selles külmas, uinuvas kohas. Näen lumes loomade jalajälgi, mis tõendavad, et ilm jätkub vaatamata ilmale. Tunnen, et olen selle ilusa stseeniga seotud ja olen praegu osa sellest imeloomast, maailmast, millel on oma elurütm. Lõpuks tõusen edasi, et jätkata, väärtustades kogu oma ümbrust. Tunnen end rahulikult, kuid samas ka väga vaba ja elusana, nagu elusolendid ja voolav vesi, mida olen talvel jalutades kohanud.

Video Juhiseid: Jalutuskäik Tallinnas (Aprill 2024).