Raamatuarvustus Kuritarvituste ahelate murdmine

• Mai 5, 2024

Vaatan üle Sue Atkinsoni raamatu „Kuritarvituste ahelate murdmine”, mille hiljuti endale ostsin ja mille leidsin, et see on kasutajasõbralik ja praktiline, et oma igapäevase eluga läbi töötada. See ei ole ainult loetud raamat, vaid selline, kus on läbi mõeldud harjutusi.

Autor on ise nii lapse kui täiskasvanuna kuritarvitamise üle elanud. Selles raamatus jagab ta praktilisi viise kuritarvitamise tagajärgedest ülesaamiseks, näiteks depressioon, madal enesehinnang ja enese kahjustamine, pakkudes mitmesugust teksti, tsitaate, näpunäiteid, näiteid ja tegevusi, mis oleksid võidukad.

Raamat on rakendatav naistele ja meestele ning seda saavad kasutada nii lapsed kui ka teismelised laste väärkohtlemise tagajärgedest toibumisel, samuti täiskasvanute rühmad, kes otsivad võitu oma varasema väärkohtlemise üle.

Sisu loetlemine on nii laiahaardeline, et saate otsekohe lahendada probleemi, millega praegu silmitsi seisate, ja lugeda päästikuid, abi ja praktilisi asju, mis teil selle lahendamiseks vaja oleks, ilma et peaksite kogu raamatut lugema, et seda mingil valesti leida. Raamatus on ka sissejuhatus, statistika ja kuidas seda raamatut kõige paremini kasutada, mis minu arvates oli raamatu läbitöötamisel äärmiselt kasulik.

Mulle meeldib raamatu kõige esimeste lehtede juures see, et see annab teile kohe teada, mida see raamat teile pakkuda võib ja kuidas seda kõige paremini kasutada, ning seal on kirjas inimesed, kellele on antud raamat tõelised näited ja ainulaadseid lahinguid, millega nad mõlemad silmitsi seisavad, ning puudutades ka seda, kui keeruline on saada õige teraapiagrupp ja professionaal, et teiega teed käia.

Raamatus käsitletakse ka küsimust, mida paljud kuritarvitatud inimesed küsivad: "Kus oli Jumal, kui see juhtus?" Sue annab paljudes peatükkides praktilisi näpunäiteid inimestele, kes toetavad ellujäänuid, kes tegelevad ka probleemide lahendamisega; võimaldades ellujääjal, kellel on äärmiselt raske sellest rääkida, anda raamat neile üle, et nad saaksid lugeda, et nad saaksid aru saadud traumast ja saaksid seal olla kohtuotsuseta viisil.

Seal on peatükk “valede mälestuste” kohta, mis tähendas minu jaoks nii palju, et mõnikord ei suuda me asju enam meeles pidada ega eristada tegelikkuse ja fantaasiamaailma vahel, kuhu me võib-olla pääsesime, kui asju sai liiga palju käsitseda ja see paneb inimesi ütlema, et me valetame, kui räägime oma väärkohtlemisest ja anname selle kohta erinevat teavet. Selle tegelikkus on see, kui töötame läbi küsimusi; päästikud võivad pinnale põhjustada kaua maetud mälestusi või kui trauma on nii suur, moonutada mälestused millekski, millega saame praegu hakkama saada. Mõnikord ei saa me kunagi kindel olla, mis juhtus ja mil määral väärkohtlemine aset leidis. Sue selgitab seda nii hästi ja see aitas mul eneses kahelda, mõistes mõnesid mälestusi, mida ma ei pruugi kunagi täielikult meenutada, ja polnud vahet, kas ma ei mäletanud väärkohtlemise kõiki üksikasju vastavas vanuses, kus see aset leidis.

Soovitan seda raamatut kõigile, kes otsivad praktilist, kuid sisulist viisi, kuidas oma väärkohtlemisega toime tulla.

Video Juhiseid: Estcon 2013 Peeter Helme raamatututvustus "Sofia" (Mai 2024).