Valge lehma saar

• Mai 5, 2024

Selle Inisbofini memuaari kirjutas hilis-ameerika luuletaja Deborah Tall, kes elas seal 1970ndatel. Ma juhtusin selle raamatuga poes üle kahekümne aasta tagasi ja lugesin seda ikka iga paari aasta tagant. Lummava ja kadunud Iiri eluviisi provokatiivse kirjeldusena ei saa te lüüa luuletaja kirjutatud proosast.

Tall tuli Iirimaale 1970. aastate majanduslanguses värskelt oma Ameerika kolledžist, kus ta oli kohtunud ja armunud Iiri külalisprofessorisse, kes juhtus ka abielluma ajal, mil lahutus polnud Iirimaal võimalus. Nad tulid ümber Galwaysi ranniku lähedal asuvatele Arani saartele, elades suvila ilma elektrita või siseruumides. Vaatamata oma kultuurilise kasvatuse mugavuste puudumisele armus Tall armunult paika, inimestesse ja eluviisi. Ta kroonib seda ka saare enda kultuuriloo olulises tipus.

Tall ei kirjuta kronoloogilisi memuaare. Pisikesel saarel ei pruugi te arvata, et see oleks piisavalt sündmusterohke, kuid Tall kasutab aastaaegade järgimise kava. Ta alustab saabumise esimese kevadega ja viib tsükli lõpule talvega saarel. Maastik on seeläbi raamatu peategelane koos inimestega, kes asustavad selle lehekülgi, mis elavad selle kapriisil. Tall kirjutab saare elanike hellusega. Nii võõramaalase kui ka ainsa juudina, keda ükski saarlane oli kohanud, on autoril kasu autsaideri vaatepunktist. Ta oli ka osa abielus olevast paarist, kui see oli Iirimaal sotsiaalselt vastuvõetamatu. Sellesse sotsiaalsesse kuristikku vajunud Tall kohaneb tähelepanelikult vaadates, harva otsustades ja õppides alati. Autsaiderina tunneb Talli tähelepanelik ja hellus saare kogukonna vastu peaaegu antropoloogilist huvi.

Kuigi möödus palju aastaid enne seda, kui Tall saarest kirjutas (va luules), ajendas tagasisõit teda saare kaduvat kultuuri üles märkima. Ta tühistas enda kehtestatud embargo, kuna „oli mul lühikese aja vältel kadumas maailm, viimane erisoodustus, habras maa, mis võidakse nüüd tagasi võtta, tagasi udu ja merevetikate juurde. Mida ma saan öelda, et hüvasti jätta? Ma ei suuda järeldustele jõuda. Ma ütlen: siin on minu saar, selle värvid, hääled, kaotused. See, pikk kiri koju. ”

Hankige raamat:

Video Juhiseid: Mikk Marvi - Valge laev (Mai 2024).