Jõuluroos
Jõulude roos, mis on pikka aega seotud jõuludega, ei ole roos ja see pole isegi tema nimekaimuga seotud. Taime nimetatakse mõnikord talveroosiks. Seda on tuntud ka kui lumikellu, kuna see paistab lumes ning on lume ja jääga kahjustamata.

Egiptuse põliselanikuna nimetatakse igihalist mitmeaastast taime ka musta juure tõttu, mis on mürgine. Selle nimi oli nii jõuluroos, kuna see võib talvel õitseda.

Teadaolevalt pärineb selle taime kasutamine neoliitikumist. Sõltuvalt kliimast võivad jõulude roosiõied ilmuda igal pool sügisest kevadeni. Seda saab aga jõuludeks sunniviisiliselt õitsema sundida.

Selle taime folkloor ei ole sugugi magus ega kerge. Kuna minevikus peeti seda suurvõimudeks, istutati seda Euroopas sageli ukseavade taha, et kaitsta elanikke kurjade vaimude, võlurite ja nõidade eest. Ajalooliselt kasutati kroonlehti samal põhjusel laialivalguva ravimtaimena.

Taime on kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel, kuid seda peetakse üsna mürgiseks. Kuid seda on kasutatud mitmesuguste haigusseisundite raviks. Surm võib aga lõppeda, kui inimesed võtavad taime sisse.

Selle taime rolliga jõulude ajal on seotud mitu müüti ja rahvajuttu. Ühes versioonis ilmusid helleboorid tähtedest, mis langesid taeva juurest Jeesuse sündimise öösel.

Legendi järgi seostati taime jõuludega pärast seda, kui kas üks noor maatüdruk või karjane tüdruk nuttis, sest tal polnud sõimes lapsele kingitusi. Ilmus ingel, kes muutis pisarad helebore kroonlehtedeks ja kutsus tüdruku tähelepanu lumme lilledele. Jutu mõnes versioonis on karjane tüdruk nimetatud Madeloniks. Legendide kohaselt olid lilled lapsele esitamisel algselt valged, kuid roosade varjunditega tekkisid kõikjal, kus lapse käed neid puudutasid.

Loo prantsuskeelses versioonis ilmusid lilled talvel vastuseks hämarale aruka neiu palvetele. Ta vajas jõulude ajal midagi kiriku kaunistamiseks ja need ilmusid õigel ajal. Prantsusmaal on jõuluroos olnud eriti populaarne ja seda kasutati traditsiooniliselt jõululaua kaunistamiseks.

Rootsi muinasjutu järgi oli lill ainus kadunud maagilise paradiisiaia ellujäänu.

Mõnikord on seda lille kutsutud Püha Agnesi lilleks. Kirik maksab talle au 21. jaanuaril, mis on tema püha. Teda peeti puhtuse patrooniks. Ta sai märtriks kolmeteistkümneaastaselt sellepärast, et tunnistas oma usku 300 A.D.