Kirjandusliku ilukirjanduse lugemine
Kirjanduslik ilukirjandus. Juba selle fraasi mainimine toob paljude meeltesse inglise õpetlaste hirmutavaid aastaid. Kuid see ei pea seda olema. Kirjanduslik ilukirjandus eristub üldise teema käsitlemisest. Näiteks: "hea versus kuri" või "kas vägivaldsed vanemate-laste suhete lapsed on kunagi võimelised tõeliseks armastuseks?"

Varem õpetati raamatukogusid ja raamatukoguhoidjaid lugemispatroone juhendama, mis õpetaks nende meelt ja tõstaks neid intellektuaalselt. Õnneks see enam nii pole. Kirjanduslik ilukirjandus kipub siiski esile tooma nägemusi tuhandetest lehekülgedest kuivadel teemadel, mida enamik inimesi vabatahtlikult ei loeks. Seetõttu tegid enamiku neist loetud dokumentidest teatavat tüüpi struktureeritud haridusprogrammid või panid need raamatukoguhoidjad lugemisnimekirjadesse, lootes oma kliente koolitada lugemiseks "õigetes" raamatutes.

Kaks raamatut, mis ilmusid hiljuti 2012/2013, olid Andrew Pyperi demonoloog ja Erin Morgensterni The Night Circus. Nende üldised teemad on loetletud eespool. See võib panna mõtlema, et need raamatud on kuivad ja igavad, kuid need on kõike muud. See on suurepärane uudis inimesele, kes on alates minu koolipäevast metoodiliselt vältinud kõike, mida kirjanduslik ilukirjandus tähistab.

Öine tsirkus, nagu võite arvata, on seatud öösel avatud tsirkusesse. Raamat kulgeb ringi tsirkuse loomisest kuni selle lõppemiseni ja taassünnini. See on intelligentne ja kaasahaarav lugu armastusest, lunastusest ja ohverdamisest maagilises keskkonnas. See teeb suurepärase raamaturühma valiku, kuna loos on nii palju tahke, mida saab arutada. See on lugu, mis kleepub sinuga kaua pärast selle lugemist. Morgenstern on selle esimese romaani noor kirjanik, kuna ta on praegu ainult tema, on tore näha, mida ta järgmisena kirjutab.

Demonoloog on lugu, mis on kirjutatud eepilise värsi ümber, Miltoni paradiis kadunud. Ma ei ole põnevusfännide fänn, kuid see ei olnud ei liiga rabe ega liiga hirmutav ja nii hea valik selle lugeja jaoks. Lisaks arutas see Paradiisi kadumise erinevaid aspekte, mis panid mind tahtma originaali uuesti lugeda. Selle eeldus, et tänapäeval oli hea versus kurjus, oli suurepärane. Kui see paneb lugejaid tahtma klassikat uuesti lugeda, siis pooldan seda ka mina.

Siinkohal on asi selles, et kõik kirjandusliku ilukirjandusena klassifitseeritud raamatud ei pea olema üksluised ja igavad. Autorid on kaasaegses detailsuses ja maagilises keskkonnas töötades väga nutikad, et tuua lugeja loosse ja neid kaasata. Kindlasti ei mäleta ma seda oma keskkooli lugemispäevadel. Kui oleksin, poleks ma ehk nii kaua oodanud, et lugeda midagi, mida tajutakse kui kirjanduslikku väljamõeldist.

Igal juhul tasub mõlemat ülaltoodud raamatut üle vaadata ja läbi lugeda, et näha, kas olete nõus. Lõbutsege ja jätkake lugemist!

Video Juhiseid: Audentese e-gümnaasiumi e-tunni tarkusetera "Keelest on kasu. Lugemine loeb" (Mai 2024).