Kuidas läheneda kirjanduslikule ilukirjandusele ühte lugedes

• Mai 1, 2024

Kirjandus on binokkel, mille abil näeme selgelt ja ilmekalt seda, mis tundub nii kauge ja arusaamatu. Autori eesmärk kirjandusteoses on avada silmad, et saaksime väärtusliku ülevaate olukordades, mis on nende teostes sarnased sellega, millega meie reaalses elus kokku puutume. Kirjandusliku ilukirjandusliku teose eristamiseks muudest ilukirjanduse tüüpidest peame ennekõike teadvustama ja mõistma teose aluseks olevat teemat, võttes arvesse erinevaid tegelasi ja nende omadusi, seadistust ja üldist süžeed lugu. Vaatlusalune teema võiks peituda tegelaskuju (olgu see peategelane või antagonist) ümber, süžee konflikti ümbritseva asjaoluna või võib see peituda isegi seadetes või keskkonnas, kus tegelased satuvad.

Autori eesmärk ilukirjanduses on: show meile lihtsalt seda, mis loos toimub, selle asemel, et lihtsalt sündmusi jutustada. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas autor näitab sündmusi meile sõnadega, mida nad kasutavad, kuidas sõnad on üles ehitatud ja paigutatud, ning mitte ainult sõnade lugemisele sellisena, nagu need trükisel ilmuvad. Peame endalt küsima, mida autor üritab meile öelda selle järgi, mida ta meile näitab? Kõrval näitamine, autor maalib pildi ja laseb meil näha seda, mida ta on juba ette kujutanud, ja loodab, et näeme.

Kirjanduse osas pannakse meid tegelaste asemele, me tunneme, mida nad tunnevad, ja kuigi me ei pruugi reaalsuses nii dramaatiliselt reageerida, nagu nad tunnevad, saame aru, mida nad tunnevad ja miks nad võtke sellised drastilised toimingud.

Võtame loo Oodipus Kuningas Sophoclesi järgi, näiteks. Me kõik, lugejad, teame midagi sellist, mida peategelane Oedipus ei tea, mis ehitab üles peapiiri ja tõstab pöördepunkti taset. Lõpuks saab ta teada, mida ta on teinud: et on tahtmatult tapnud oma isa ja abiellunud oma emaga ning ehkki me ei pruugi täpselt reageerida nii, nagu ta seda teeb (silmi näppides), võime mõista kurbust, depressiooni ja iseennast - küsib teda, kui ta mõistab toimepandud julmust, ehkki teadmatult. Me tunneme tema valu, head südant, armastust oma naise ja oma rahva vastu ning tunneme häbi, mida ta tunneb. Me suhtume temaga mõistvalt, isegi kui teame, et ta on mõrvar ja intsesti toimepanija.

Nii peaks kirjanduslik ilukirjandus meid tundma panema. See on ülev, isegi kui mõne kirjandusteemaga seotud olukorrad võivad olla koledad, kurvad ja nostalgilised. Me tunneme asju, mida me tavaliselt ei tunneks, ja vaatame olukordi natuke või palju erinevalt, kui tavaliselt. See jätab meid mõtisklema, annab meile võimaluse uurida oma kujutlusvõimet, laiendada oma mõistuse piire ja murda meie intellekti ümbritsevaid piire. Kirjandusliku väljamõeldise abil õpime "mõtlema kastist väljaspool" tõelises mõttes.

Nii et kui järgmine kord loeme ilukirjanduslikku teost, siis vaatame, kas see läbib kirjandusliku testi. Proovige lugeda ridade vahelt, vaadake kaugemale, mida trükitud sõnad räägivad. Kas on aluseks olev teema? Kas on mõni märk (või kaks), mis paistab silma? Kuidas süžee areneb? Kas mõni tegelane areneb koos süžeega? Kas nad arenevad paremaks või halvemaks? Kui suudame mõnele küsimusele jaatavalt vastata, siis on meie töö läbinud kirjandusliku testi!

Video Juhiseid: AJAVAIM. Eesti keeles. (Zeitgeist 2007) (Mai 2024).