Usu küsimus

• Mai 2, 2024

See on dokumenteeritud: kui kuldsel ajal lähedased inimesed hakkavad oma mõtteid pöörduma surelikkuse poole. Religioossetes küsimustes võideldakse vähem ja nad on rohkem põhjendatud. Lahingud valitakse hoolikalt, mitte selleks, et kõik järele jõuaks. Asi pole selles, milline “religioon” on õige. See puudutab usku, vähemalt selle kuldse viha juurde. Ja kui ma nii mõtlen, peavad olema ka teised, kuna ükski idee pole uus, millele pole varem mingil kujul mõelnud.

Ma ei ütle, et olen religioosne. Ma ütlen: "Olen usu naine." Mulle meeldib mõelda, et olen sügava usu naine, kuid inimlikkuses on mul oma vead. Ja mul on hea meel teada saada, et Jumal, mu Isa, armastab mind vaatamata iseendale. Ja mulle meeldib mõelda, et olen kannatlikum ja kaastundlikum meie seas nooremate suhtes, kes pole veel jõudnud oma keskikka ega vanemasse aastasse.

Mõned kirjaniku sõbrad, nii keskmised kui ka kuldsed vanurid, olid arutanud oma “muusasid”. Nad isegi kirjeldasid neid. Küsimusele, kuidas nad oma muusasid tunnevad, vastasid nad: "Sa lihtsalt tead." Kus siis on mu muusa? Miks ma ei tunne teda ega teda? Nad loevad nagu narratiivse ilukirjanduse või loomingulise mitteilukirjanduse tükid, mis on loodud selleks, et anda neile vaimne kuvand, mis aitab neil end distsiplineerida, panna nad laua taha istuma ja kirjutama seda, mida nad kavatsevad kirjutada. Hm. Mul pole sellist vaimset pilti. Kas see tähendab siis seda, et olen iseenda muusa?

Usk on minu jaoks oma olemuselt sarnane. Usk on usaldus kellegi enda vastu. Kuidas aga arvasin (pikka aega), et kõigi usukäsitus on sama, mis minu oma? Kas see oli minu „küpsusvanus”, mis aitas mul seda näha? Olin üllatunud, kui keegi esimest korda ütles, et ta on tõeline ja elav Jumal on tema.

Minu usk on temasse, minu taevasesse isasse, ehkki on inimesi, kes küsivad minult, kuidas ma suudan uskuda sellesse, mida inimene on manipuleerinud. Kas me ei hakanud emakese Maaga? Minu usk on isa-tütre suhetes, isiklikes suhetes Jumalaga. See on pilt, mis on istutatud sügavale minu mõttesse ja hinge. See pilt lohutab mind, kui mind ümbritsevad pimedus ja mured, mis ähvardavad mind üle trumbata. Ja kuigi ma olen seda alati tundnud, oskasin seda kõige paremini määratleda just minu „küpsuse eas“.

Isa armastab oma lapsi tingimusteta. See ei tähenda, et tal ei oleks oma laste suhtes ootusi. See ei tähenda, et lapsi ei peaks või ei tohiks distsiplineerida. See tähendab, et hoolimata sellest, mida nad teevad, armastab ta neid. Hea isa hoolitseb oma laste, perekonna eest. Ta teeb kõvasti tööd ja ohverdab nende nimel, et neil oleks see, mida nad vajavad… mitte alati see, mida nad tahavad, vaid see, mida nad vajavad. Vastutasuks armastavad tema lapsed teda tingimusteta, austades teda, sest ta on nende isa; austades teda, sest ta tõi nad siia maailma ja teeb kõik endast oleneva, et nende eest hoolitseda.

Mulle tundub, et ususuhe Jumalaga on lihtne. Ma ei vaja ega taha seda keeruliseks muuta. Nagu kuningas Saalomon, palun ka minult tarkust ja teadmisi. Nagu kuningas Taavet, olen ka inimene ja jään napilt alla. Nagu kuninganna Esther, tahan ka mina oma lähedasi kaitsta. Kuid nagu Haggar, tunnen end mõnikord ka põlastusena, kadestades, vihates ja põlastuna. Minu armastatud venna Jeesuse, kes ütles, et suurim käsk on armastada oma Jumalat kogu südamest, kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest, on siiski lohutust. Teine käsk on selline. Armasta oma ligimest nagu sa ise armastad.

Enesearmastus ei ole isekus. Enesearmastus on enese eest hoolitsemine, nii et suudate armastada ja hoolitseda teiste eest, ükskõik millises eluetapis olete. Miks on nii, et nii paljud meist ei mõista seda enne, kui oleme jõudnud oma küpsuseni, kuldsesse aega? Või ehk jätate selle üldse vahele? Golden-Agersina on meie tarkust vaja neile, kes meid jälgivad. Meil on täita oluline roll. Õnnistusi teile oma rolli täites oma väikeses tükis maailmas.

Video Juhiseid: Rupert Sheldrake: "Kas te ikka teate, millist Jumalat te ei usu?" (Mai 2024).