Pühad on soola haavas

• Mai 2, 2024

Ah pühad. Nad ütlevad, et see on maagiline aeg, mis on täidetud vaatamisväärsuste, helide ja lõhnadega, mis soojendavad meie südameid ja avavad meie kodud, aeg, mil võtame vastu pere ja sõpru ning oleme rõõmsad. Ma armastasin seda aastaaega. Ma arvasin, et see on maagiline.

Nüüd on see nagu soola hõõrumine lahtisesse haava. Valus, sõmer ja ebavajalik. Ma ei ole meelel, et tunda rõõmu. Mul pole meeleolu tähistada. Ma tahan nutta ja ära joosta. Kuidas võib leinav vanem leida rõõmu kõigest, rääkimata pühadest? Kuidas vastame pidude kutsetele? Kas peaksime postituse avama ainult selleks, et leida mõni teine ​​fotol naeratav pere? Kas kutsume inimesi sööma? Kas me kaunistame puu? Kas me riputame ta suka üles? Kas me peaksime talle laua taga koha määrama? Kuidas suhtuda oma emotsioonidesse, et mitte rikkuda tema väikese õe puhkusevaimu? Järgnevatel kuudel seisavad meie ees silmitsi palju tõeliselt suuri ja olulisi küsimusi ning soovin, et oleksin vastuseid teile ja meile. Aga ma ei tee seda. Saan ainult teiega oma tundeid jagada ja loodan, et võib-olla on midagi sellist, mida loete, kasulikuks, et ehk tunnete kaastunnet nende poolt, kes mõistavad. Tõesti aru.

Mu abikaasa ja mina ei tea, mida me sel aastal pühadeks teeme. See on meie tütardeta kolmas pühadeperiood ja täna pole see sugugi lihtsam kui kaks viimast aastat. Oleme kurvad. Oleme südamest vaeva näinud ja otsime võimalusi, kuidas saada läbi veel üks valus hooaeg. Tänupühade puhul seame küsimuse alla, miks me seda isegi tähistame. Me arvame, et "mille eest me peame olema tänulikud?" Kellega tahame istuda ja koos süüa jagada ning kes saavad aru, kui me ei taha armu öelda? Kas tema jaoks koha määramine on liiga raske, ka meie nägudes? Või on parem koht paika panna ja ta omaks võtta? Kas on parem tunnistada tänulikkust selle eest, et ta oli meie elus olnud? Ausalt, me otsustame selle päeva, sel hetkel, kui laud pannakse paika. Räägime omavahel perekonnana ja teeme seda, mis meile tol ajal sobib. Otsime koos kompromissi, kui vastus pole ühegi meie jaoks selge. Me loodame, sõltumata meie otsusest, laua taga olevate inimeste mõistmisele. Me sunnime end nägema headust, võtma oma mõlemad tütred omaks, võib-olla isegi melanhoolse naeratusega.

Jõulude ajal peame leidma lahenduse, mis sobib kõige paremini seitsmeaastaseks. Vanematena püüame meeles pidada, et jõulud on lastele, isegi kui ühte neist pole siin. Tütre nimel tarnime abivajavale perele mänguasju. Sel aastal valmistavad mu tütar ja mina uusi kaunistusi, et puu kaunistades mitte nutta; ta soovib kaunistada ja me ei tee seda nii, et tegime talle ohtu, et talle natuke rõõmu pakkuda. Me riputame ta suka üles, kuna tühja kohta on liiga raske vaadata. Me ei lähe pidudele ega oma iga-aastasele kelgureisile. Me ei saada jõulukaarte ega riputa vastuvõetud kaarte üles. Me käime oma kogukonnas ülemaailmsel küünlate süütamise tseremoonial, et meenutada kõiki lapsi, kes on surnud. Jõuluvana tuleb ja rõõmustab meie elavat tütart. Näeme perekonda ja sõpru, ehkki ilma suurema entusiasmita.

Nii et me elame siis, kui meie tütrel seda pole. Meie haav on sügav ja kriipiv, kunagi ei tohi paraneda. Aja jooksul, ehkki haav jääb valulikuks, võime leida puhkusepaela, nii et sool ei pääse sisse.

Meie tütre nimele on loodud veebisait. Meie missiooni kohta lisateabe saamiseks klõpsake siin.

FriendsofAine.com - Aine Marie Phillips

Külastage kaastundlikke sõpru ja leidke teile lähim kohalik peatükk aadressil:

Kaastundlikud sõbrad

Video Juhiseid: Röstitud aedviljad ja sealiha musta leiva kattes (Mai 2024).